Tartu Ülikooli tähetorn, omal ajal maailma astronoomia tähtsamaid keskusi, on Eesti teadusajaloo pärl. Tähetorn rajati aastatel 1808-1810 ülikooli arhitekti Johann Wilhelm Krause projekti järgi Toomemäe kaguossa keskaegse piiskopilinnuse asukohale.

1824. aastal saabus tähetorni Fraunhoferi refraktor, mis oli tol ajal suurim ja parim läätsteleskoop maailmas. Suurepärase vaatlusriista omandamisega seoses ehitati George Friedrich Parrot’ plaani järgi tornikuppel ümber pöördtorniks. Uus torni konstruktsioon osutus sedavõrd õnnestunuks, et leidis järgmise poole sajandi jooksul rakendamist paljudes uutes observatooriumides (Helsingi, Pulkovo).

Tartu tähetornis tehtud teadus on korduvalt muutnud inimkonna arusaamu Maast ja Universumist. Siin on tegeldud geodeesia, astronoomia, seismoloogia, aja mõõtmise, teoreetilise- ja eksperimentaalfüüsikaga. Maailma teadusajalukku viis Tartu tähetorni observatooriumi direktor Friedrich Georg Wilhelm Struve, mõõtes 1835. aastal esimesena tähe kauguse Maast ning määrates kindlaks tuhandete kaksiktähtede positsioonid.

Osana Struve geodeetilisest kaarest kuulub Tartu tähetorn alates 2005. aastast UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja. Tähetorni direktori F. G. W. Struve ja eesti soost kindrali Carl Friedrich Tenneri juhtimisel mõõdeti 1816-1852 triangulatsioonimeetodil meridiaanikaar Põhja-Norrast Musta mereni. Sellel tööl oli suur tähtsus astronoomia, geodeesia ja kartograafia arengus.

Tõravere observatooriumi valmimise järel 1964. aastal lahkusid astronoomid Tartu tähetornist. Hiljem tegutses tähetornis Tartu Linnamuuseumi filiaal ning pärast selle sulgemist teaduskeskus Ahhaa. 1963. aastast tänaseni tegutseb tähetorni juures astronoomiaring.

2009. aastal alustati Euroopa Regionaalarengu Fondist finantseeritava Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse piirkondade konkurentsivõime arendamise programmi toel tähetorni restaureerimist.

27. aprillil 2011 tähistatati Tartu tähetorni 200. aastapäeva ning avati tähetorn muuseumina.



Virtuaaltuuri vaatamiseks klõpsa pildil!