Esimene huviõhtu toimub 7. märtsil algusega 18.00 Tartu tähetornis ning tutvustatavaks planeediks on Merkuur. Et tegu on esimese klassikalisi planeete tutvustava huviõhtuga, siis anname kõigepealt ülevaate planeetide vaatlustest ja nende tähtsusest antiikmaailmas ja seejärel kirjeldame Merkuuri uurimist tänapäevaste vahenditega.

Loe lisaks: Jaak Jaaniste „Merkuur – jumalate käskjalg“

Vana-aja tähetargad märkasid, et tähistaevas on objekte, mille asukoht, kuju ja heledus aja jooksul muutuvad. Neid taevakehi hakati nimetama planeetideks (kr. planetes - rändur). Juba Sumeri tähetargad teadsid, et selliseid objekte on kokku seitse: Kuu, Päike ja viis rändavat tähte-planeeti. Nende taevakehade järgi tehti seitsmepäevane nädal, kus iga päeva tarbeks oli omaette planeet. Tavaliselt algas see nädal Päikesega (Sunday), millele järgnes Kuu päev (Monday) ja seejärel ülejäänud planeedid.

Merkuuri päevaks oli kesknädal. Temast ettepoole jäi veel Marsi päev (teisipäev) ning tahapoole Jupiteri, Veenuse ja Saturni päevad. Merkuuri omapäraks on see, et ta kunagi Päikesest kaugele ei lähe. Ka liigub ta kõigist teistest rändajatest (Kuu välja arvatud) märgatavalt kiiremini. Nii arvatigi tema ülesandeks olevat jumalate vaheline sidepidamine ning inimestele nende korralduste edastamine. Merkuuri kaitse all olid kaupmehed, rahavahetajad ja vargad, kelle vahel vahe tegemine polnud tol kaugel ajal sugugi kerge ülesanne.

Astronoomid teavad Merkuuri kui Päikesele lähimat ja kõige raskemini vaadeldavat planeeti. Päikese lähedus tekitab suuri probleeme visuaalsete vaatluste jaoks, teleskoobivaatlusi häirib nüanss, et Maale lähimas asendis on ta meie poole pööratud oma pimeda küljega. Isegi kosmoseaparaatidele on Merkuur raske sihtmärk ja teda on lähedalt vaadeldud vaid kahel korral. Miks, seda kuulete loengul. Taevavaatlejatele on Merkuur paras proovikivi. Kui vahemeremaades on ta eha- või koidutaevas kergesti leitav, siis meie laiuskraadil, kus hämarik kaua kestab, saab teda näha vaid kevadõhtutel ja sügishommikutel. Just selline kahenädalane periood saabub meile koos märtsikuuga.

Räägitakse, et Mikolaj Kopernikul jäänudki Merkuur nägemata…

Jaak Jaaniste

Teine huviõhtu toimub 14. märtsil Teaduskeskuses AHHAA. Seekord uurime päikesesüsteemi kõige suuremat planeeti Jupiteri. Planeetide kuningat ning tema kaaslasi tutvustab AHHAA keskuse planetaariumis Kõrgema Kunstikooli õppejõud ja Tartu Tähetorni Astronoomiaringi liige Hillar Uudevald.

Loe lisaks: Hillar Uudevald „Jupiter – planeetide kuningas“

Gaasihiid Jupiter väärib peajumala nime nii oma heleduse, majesteetliku liikumise kui suuruse poolest. Jupiteri mass on üle kahe korra suurem, kui Päikesesüsteemi teiste kehade massid kokku ja sellega on ta kindlasti mõjukaim planeetide hulgas. Jupiteri magnetosfäär on üldse kõige suurem "asi" päikesesüsteemis.

Jupiter koos oma rohkem kui kuuekümne kaaslasega on oma olemuselt väga sarnane Päikesesüsteemiga. Omaette maailma moodustavad neli suurt kuud – nn. Galileo kuud (esimesena vaatles neid teadaolevalt Simon Marius, kuid nähtu olemuse taipas ära neid veidi hiljem vaadelnud Galileo Galilei). Marius võttis kuude nimed kreeka mütoloogiast Zeusi "armukeste" järgi ja siit sai alguse traditsioon, kus planeedi nimi on ladinapärane, aga kaaslaste nimed kreeka päritolu. Hera poolt rängalt taga kiusatud Io järgi sai nime Jupiterile lähim ja kõige vulkaanilisem suur kaaslane. Europa, kel mütoloogias läks veidi paremini, pakub teadusele huvi kui võimalik elu leidmise koht tema ookeane katva jääkoore all. Päikesesüsteemi suurima kuu Ganymedese nimi on saadud ilusalt Trooja printsilt, kelle Zeusi kotkas Olümposele veinikallajaks viis. Hera viha tunda saanud Kallistolt, kes ka Suure Karu tähtkuju prototüübiks on, sai oma nime kaugeim Jupiteri suurtest kaaslastest.

Hillar Uudevald

Kolmas huviõhtu toimub AHHAA keskuses 28. märtsil algusega kell 19.00. Vaatluse all on Marss, mis pärast vastasseisu (5. märtsil) on õhtutaevasse jõudnud. Õhtut juhib Teaduskeskuse AHHAA planetarist Margus Aru. Marss on sel kevadel nii palja silma kui teleskoobiga vaadeldav kuni valgete ööde saabumiseni.

Loe lisaks: Margus Aru „Teekond Marsile, ja mis meid seal ees ootab“

See Rooma sõjajumalalt nime saanud planeet on Päikesesüsteemi üks väiksemaid planeete, temast väiksem on vaid Merkuur. Teleskoobis on Marss Maast umbes 2 korda väiksem; verekarva planeeti on kõige parem vaadelda iga 15–17 aasta tagant suurte vastasseisude ajal, kui Marsi ja Maa vaheline kaugus on ainult 55–60 mln km. Sel ajal jääb Marss taevas heleduselt alla vaid Veenusele. Marsi „tavalised“ vastasseisud toimuvad iga 2 aasta ja 50 (kui päris täpne olla, siis 30 kuni 70) päeva järel. Seekord jõuab Marss vastasseisu 3. märtsil, aga siis on ta Maast suhteliselt kaugel, ligikaudu 100 miljonit kilomeetri kaugusel.

Marss on oma heleduse ja silmatorkava punase värvusega juba aastatuhandeid inimeste tähelepanu köitnud.

Eraldi märkimist väärib 1877. aasta Marsi suur vastasseis. Siis avastas Ameerika astronoom Asap Hall Marsi kaks kääbuskaaslast Phobose ja Deimose (kreeka keeles vastavalt Hirm ja Õudus). Lisaks on 1877. aasta suurest vastasseisust pärit lugu, et Itaalia astronoom Giovanni Schiaparelli arvas läbi teleskoobi nägevat Marsil korrapäraste joonte ehk „kanalite“ võrgustikku. Kuigi teised astronoomid midagi taolist ei näinud, jäi „kanalite“ teema ja selle kaudu hüpotees arukate olendite eksisteerimises Marsil püsima... Puhtspekulatiivse arvamuse, et Marsil nagu ka teistel planeetidel võiks olla arukaid olendeid, ütles esimesena välja Christiaan Huygens juba varem, 17. sajandil. Salapäraste kanalite probleemile saadi lõplik vastus alles 1964 aastal, kui Marsist lendas mööda USA automaatjaam "Mariner 4" ning edastas 22 fotot, millelt üheltki ei leitud märke kanalitest.

„Kanalite avastamist“ kommenteerides on kahtepidi arvamusi: Esiteks see, et Schiaparelli uuris Marsi pinda ja avastas seal erinevaid pinnavorme, termin „kanalid“ tekkis ja levis „kulutulena“ hiljem inglise keelde eksliku tõlkimise tulemusel. Teine, vähem usutava teooria järgi kasutas teadlane väga fookusest väljas olevat teleskoopi ja arvaski nägevat „korrapäraseid tehislikke kanaleid“.

Marsi atmosfääri koostis sarnaneb Veenuse omale, kuid tihedus on oluliselt väiksem nii Veenuse kui ka Maa omast. Seetõttu paistab Marsi atmosfäär kenasti läbi. Teise soodsa asjaoluna ei sega Päike Marsi vaatlusi tema lähiasendeis Maale. Nii ongi Maa välisnaaber Marss kõige paremini uuritud planeet päikesesüsteemis; ka on ta juba mõnda aega olnud kosmosesondide peamiseks sihtpunktiks. Ilmselt pole enam kaugel aeg, kui inimene Marsile jõuab. Millised üllatused meid Marsil võiksid ees oodata ning kuidas toimub tänapäeval Marsi uurimine, sellest kõigest räägime lähemalt huviõhtul planetaariumis.

Margus Aru

Neljas huviõhtu toimub Tartu tähetornis 11. aprillil algusega 20.00. Seekordse huviõhtu läbiviijaks on Kõrgema Kunstikooli õppejõud ja Tartu Tähetorni Astronoomiaringi liige Hillar Uudevald. Veenus on läbinud elongatsiooni (nii nimetatakse suurimat nurk-kaugust Päikesest, mis leiab aset 27. märtsil) ning läheneb kiiresti Maale. Kuni maikuuni on planeet läänetaevas hästi vaadeldav nii palja silma kui teleskoobiga.

Loe lisaks: Hillar Uudevald „Veenus – meie koidu- või ehatäht“

Veenus säravaima planeedina, koidu- või ehatähena, väärib igati ilu ja armastusjumalanna nime. Oma heleduse tõttu võib ta vähemteadlikule vaatajale paista lausa üleloomulikuna. Teatakse, et isegi Jimmy Carter, USA 39. president, on Veenust tõsimeeli UFO-ks pidanud. Soodsatel tingimustel võib keskmisest teravam silm, kui on täpselt teada kuhu vaadata, Veenust näha lausa keskpäeval ja kasvõi linnatänavail, kus kõrged majad varjavad otsese Päikesevalguse. Veenuse probleemideta vaatlemiseks päevasel ajal ja palja silmaga jääb vajalikust heledusest siiski paar tähesuurust puudu.

Veenus, nagu Merkuurgi, on siseplaneet ja erineb teistest selle poolest, et ta ei asu kunagi väga kaugel Päikesest ja on pikksilma või teleskoobi abil nähtav erinevates faasides. On legende ka eriti terava nägemisega inimestest, kes suudavad Veenuse faase ka palja silmaga eristada. Veenuse faaside iseärasuseks on see, et planeedi läbimõõt ei ole eri faasides ühesugune: kitsas sirp on läbimõõdult märksa suurem kui täisfaasi ketas. Suurim on planeedi heledus umbes kuu enne ja pärast "veenuseloomist" (ehk astronoomide keeli „alumist ühendust Päikesega“). Väga harva on Maalt näha ka Veenuse üleminekuid Päikese kettast. Üks selline on tulemas ka käesoleval aastal 6. juunil. Just sellisel ülemineku ajal, aastal 1761, avastas Mihhail Lomonossov Veenuse atmosfääri ja arvas õigesti, et see on tihedam, kui Maal.

Tänu tihedale, peamiselt süsihappegaasist, kasvuhooneefekti tekitavale atmosfäärile ja Päikese lähedusele on Veenusel lausa põrgulikud tingimused. Pinnatemperatuur on ligi 500 kraadi, rõhk 90 korda suurem kui Maal ja lisaks üle 1000 vulkaani. Anomaalne on ka see, et Veenus pöörleb idast läände.

Hillar Uudevald

Viies ja viimane huviõhtu leiab aset AHHAA keskuses 2. mail algusega 21.00 ning siis on teleskoobi toru suunatud Saturnile. Saturn on lähiaastatel halvasti vaadeldav, kuna asub taeva lõunapoolkeral. Vastasseisus on Saturn 15. aprillil ja õhtutaevas näeme teda jaanipäevani, paraku üsna madalal. Õhtut juhib Margus Aru.

Loe lisaks: Margus Aru „Rõngaga planeet – Saturn“

Saturni tuntakse juba antiikajast, ja ta on tollel ajal teada olevatest planeetidest kõige kaugem. Nime on ta saanud Zeus-Jupiteri isa titaani Kronose ehk roomlaste Saturni nime järgi. Saturni on peetud läbi aega üheks kõige kaunimaks planeediks, seda tema erakordse rõngastevöö tõttu. Seetõttu ei tule panna imeks, et Saturni vahel kah lausa astronoomia sümboliks peetakse – vähe on neid, kes seda planeeti pildi pealt ära ei tunne.

Rõngaga planeedina on Saturn siiski teada alles teleskoobiajastu algusest, umbes 400 aastat tagasi. Taas peab mainima Galileo Galileid, kes oma meie mõistes väga algelise teleskoobiga Saturni uurides kahtlustas kõigepealt kahe sümmeetrilise mäe olemasolu Saturnil, mis palja silmaga paistab tavalise esimese suurusjärgu tähena. Kui Saturn ise asub Maast keskmiselt miljardi kilomeetri kaugusel, siis rõngastesüsteem on üldiselt õhem kui 1 kilomeeter ja täpselt külje pealt vaadates me seda Maal ei näe. Sellist asja aga tuleb ette väga harva. Rõngastest puhul on tegemist tegelikult praktiliselt lõpmata suure hulga pisikeste kaaslastega, mis Saturni enda ja tema kaaslaste materjalist on „üle jäänud“.

Saturn nagu ka Jupiter, Uraan ja Neptuun, on hiidplaneet, kus puudub kindel pind – keskkond, muutub tihedamaks sujuvalt – seega näiteks jalgpalli Saturni pinnal mängida ei saa. Märkimist väärib ka asjaolu, et Saturni kogutihedus on vee tihedusest väiksem. Ometigi on Saturnis piisavalt materjali, et omada Maast 95 korda suuremat massi ning 9.4 korda Maast suuremat läbimõõtu...

Margus Aru